Isikliku sõiduauto kasutamise

Pane tähele, et kliendina aitame Sind kõiges maksustamisega seonduvas.

Rohkem infot meie raamatupidamisteenuse kohta leiad siit ja soovi korral saad jätta kontaktisoovi, kasutades meie allolevat vormi, ning võtame Sinuga kiiresti ühendust.

Sõiduauto kasutamine tööalastel sõitudel on paljudele ametnikele ja töötajatele igapäevane vajadus. Selle tegevuse kulude hüvitamiseks on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 14.07.2006. a määrus nr 164, mis sätestab selged reeglid ja piirangud. Määruse eesmärk on tagada, et tööalased sõidud oleksid korralikult dokumenteeritud ning hüvitised makstakse õigustatud isikutele, järgides seaduses ettenähtud korra ja tingimusi. Maksuvaba autokompensatsiooni võib maksta ettevõtte juhatuse liikmele ja töölepinguga töötajale. See hüvitis ei laiene ettevõtte omanikele ega isikutele, kes osutavad teenuseid võlaõigusliku lepingu alusel.

Hüvitist saab maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei kuulu tööandja omandusse ega valdusesse. Sõiduk ei pea olema kasutaja isiklik omand, kuid selle kasutusõigus tuleb tõendada. Kasutusõigus on fikseeritud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku/vastutava kasutaja koostatud volikirjas. Hüvitist saab maksta M1- ja M1G-kategooria sõidukite eest.

Erandkorras, kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib katta igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud. Liiklusseaduse (§ 2) kohaselt on mootorsõiduk iga mootori jõul liikuv sõiduk. Sõiduk on teel liiklemiseks mõeldud või teel liiklev liiklusvahend, mida liigutab mootor või muu jõuallikas.

Loe lisa: Maksu- ja Tolliameti koduleht.

Hüvitise maksmise aluseks on korrektne dokumenteerimine. Töösõitude hüvitamiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, kus on täpsustatud hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ning sõitude kuupäevad või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Lisaks tuleb lisada sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. See nõue tagab, et hüvitise maksmine toimub läbipaistvalt ja õiguspäraselt.

Hüvitise saamiseks on vajalik pidada sõidupäevikut, mis peab sisaldama sõiduautot kasutava isiku andmeid, auto registreerimisnumbrit, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu puhul, sõidu kuupäeva ja eesmärki. Sõidupäevikut võib pidada nii paberil kui ka elektrooniliselt, kui see sisaldab kõiki vajalikke andmeid. Sõidupäeviku pidamine tagab, et kõik töösõidud on dokumenteeritud ja läbipaistvad, võimaldades tööandjal ja maksuhalduril kontrollida hüvitise maksmise õigsust. Otsuse võib teha ka pikemaks perioodiks kui üks kalendrikuu.

Maksuvaba hüvitist saab maksta ainult sõidupäeviku alusel, mis peab sisaldama järgmisi andmeid:

– sõiduautot kasutava isiku nimi;

– auto registreerimisnumber;

– läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit iga töösõidu puhul;

– sõidu kuupäev ja eesmärk iga sõidu puhul.

Hüvitist saab maksta ainult juba tehtud sõitude eest, mitte ette tulevaste sõitude eest. Ilma arvestust pidamata makstud hüvitised käsitletakse palgatuluna, mis tuleb deklareerida.

Sõidupäeviku alusel saab hüvitada 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud töösõitude eest. Tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, näiteks 20 senti, kuid maksuvabastuse tingimuste täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära.

Määruses kehtestatud kilomeetrihind ja maksuvaba piirmäär ei ole seotud tegelike kuludega (kuludokumentidega). Töötaja võib töösõite teha mitme sõidukiga, kuid maksuvaba hüvitise piirmäär kuus on ikka 335€. Töötaja võib saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, kusjuures piirmäär 335€ kuus kehtib iga tööandja kohta eraldi. Hüvitist ei pea välja maksma igakuiselt, seda võib maksta ka mitme kuu eest korraga või aasta lõpus kõigi kuude eest.

Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks ja see tuleb deklareerida samal perioodil, kui toimus toetuse väljamaksmine. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulusid nagu kütus, kindlustus, rehvivahetus ja hooldus. Hüvitise saaja ei pea tööandjale esitama muid kuludokumente peale sõidupäeviku.

Ettevõtte kuludes ei saa maksuvabalt kajastada kompensatsiooni saava sõiduki kuludokumente nagu kütusetšekke või remondiarveid. Erandina saab kuludokumentide alusel hüvitada isikliku sõiduauto kulutusi, kui sellega minnakse lähetusse.

Loe lähemaalt: Töölähetus ja päevarahad

Üldjuhul ei loeta töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ning neid ei saa maksuvabalt hüvitada. Siiski, teatud tingimuste täitmisel, on see võimalik. Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab käsitleda töösõitudena, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast (TuMS § 48 lg 51). Sellisel juhul saab sõidupäevikus märkida sõidu eesmärgiks elu- ja töökoha vahelised sõidud ning neid saab maksuvabalt hüvitada kuni 335 euro ulatuses kuus.

Puudega isikule võib elu- ja töökoha vaheliste sõitude kulud hüvitada piirmäära ulatuses, kui nende sõitude kohta peetakse arvestust ning ühistransporti ei ole võimalik kasutada või selle kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.

Tavapäraseid kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et isikliku sõiduki kasutamine on mugavam kui ühistransport. Hüvitamine on võimalik vaid juhul, kui see on vajalik tööandjale tema tegevuse toimimiseks. Tööandja peab suutma põhjendada, miks on maksuvaba hüvitamine vajalik. Iga töötaja puhul tuleb eraldi hinnata tema elukohta, töökohustusi, tööpäeva algusaega ning ühistranspordi kasutamise võimalusi.